See oli ühel septembri lõpu pühapäeval. Ilm oli erakordselt ilus. Sisenesime pargiväravast ja pöörasime pargi inglise stiilis osasse. Üllatas maitsekalt kujundatud puhkeala, lastele mõeldud mängunurk. Jõudsime „Meelte ja kogemuste teele.” Minu kaaslasele oli see ka mälestuste tee, mis pakkus äratundmisrõõmu: nõtked siberi nulud, suured ebatsuugad, müstiline hallide pähklipuude grupp. Ja võimsad tammed nagu parki hoidva jõu sümbolid. Musta kuuseni me ei jõudnud, aga paberikaseni küll.

Huvitavat teavet saime kujundatud infotahvlitelt. Jalutasime läbi pargiaasa treppidest alla ja avanes suursugune vaade prantsuse stiilis pargiosale, ilusale restaureeritud mõisahoonele. Istusime mugavale pargipingile. Mõtted rändasid aastakümnete taha, kui ajaloo keerdkäigud olid jätnud ka Anija mõisale kurvad jäljed. Nende kaotamine, mõisale uue elu andmine on nõudnud palju tööd. Seda kõike ei suuda kanda üks inimene, aga üks on vastutaja, kes peab alati kohal olema. Täname Sind, Janne Kallakmaa, ja ka kõiki Su abilisi.

Nõnda meenutas 11. novembri Sõnumitoojas Milvi Schmeidt oma abikaasa Olafiga peetud 65. pulma-aastapäeva tähistamise päeva Anija mõisas.