Park

DSC08666

Anija mõisa park on haruldane oma võõrpuuliikide rohkuse poolest ja on nii loodus- kui muinsuskaitse all. Praeguseni säilinud ilme sai park 1905 aasat paiku, kui peahoonest lõunas rajati ulatuslik kivimüüriga ümbritsetud vabakujuline pargiosa.

Varasem park hõlmas peahoone lähiümbruse. Peahoone ees oli 19. sajandi keskpaiku ovaalne muruväljak koos üksikute puude ja põõsastega ringtee servas. Praeguseks on alles küll ovaalne muruväljak, kuid ringtee on kinni kasvanud. Peahoone juurest lähtub lääneloode suunas pärnade allee, mis ääristab tõenäoliselt vana sissesõiduteed.

Peahoone taga paiknenud barokk-aed kujundati 19. sajandi lõpul ümber ilu- ja viljapuuaiaks. Praegu peahoone taga kasvavad viljapuud pärinevad kooliaiast. Kooliaiaosa on põhilisest vabakujulisest pargiosast eraldatud sirelihekiga.

Anija mõisapargi lõunapoolne vabakujuline osa koosneb pargiaasade süsteemist, mida eraldavad üksteisest puude rühmad. Samuti on puude ridu ja rühmi istutatud vabakujulist pargiosa edelast, lõunast, kagust ja kirdest piirava müüri serva ning kunagise viljapuuaia serva pargi maaüksusest lõuna pool.

Enamikku puude rühmi on lagendike servas ääristanud põõsaste rühmad.

Puittaimestikuga kaetud alad on veidi suuremad kui pargiaasad.

Vabakujulises pargiosas on tähelepanuväärsed tumeda okastikuga okaspuud: siberi nulud, harilikud kuused ja harilikud ebatsuugad. Paraku on nulud alt laasumas ja kaotavad järjest oma haljastuslikku väärtust. Osa nulgusid on praeguseks surnud ja likvideeritud. Samuti langeb puistust järjest välja kuuski.

Lehtpuudest on tähelepanuväärne suurelehise pärna ohtrus pargi edela- ja lõunaosas.

Pargirajatistest väärib esile tõstmist aiapaviljon, mis paiknes pargi idaosas. Tänaseks on alles aiapaviljoni graniitkividest laotud tagasein, mille juurde lääne poolt viinud viiest suurelehise pärna paarist on järel osa puid. Paviljoni külgedel nii lõunas kui ka põhjas, samuti paviljoni taga idas kasvavad harilikud tammed. Paviljon on plaanis tulevikus taastada.

Mõisaparkides haruldastest puudest võib esile tuua harilikud valgepöögid, punased tammed ja hallid pähklipuud. Väga haruldane on keskses rühmas kasvav hariliku valgepöögi teisend angustifolia. Pargis on üsna ohtralt mõisaparkides suhtelist haruldasi pensilvaania saari.

Põõsarinne on pargis mitmekesine, kaunis rohkesti on Douglase ja karvast viirpuud, harilikke ebajasmiine, tatari kuslapuud ja paiguti lausaliselt ka nutka vaarikat. Veel esineb tara-, keskmist ja hambulist enelat, alpi kuslapuud, paljalehist kibuvitsa, harilikku kikkapuud, siberi kontpuud, harilikku ja Thunbergi kukerpuud, harilikku kuslapuud, punast leedrit, harilikku ligustrit, harilikku ja villast lodjapuud, harilikku lumimarja, suurt läätspuud, kahevärvilist, tuhkur- ja punapaju, lodjap-põisenelat, ungari ja harilikku sirelit, mage sõstart, läikivat tuhkpuud.

Mõisa pargis on eristatud 87 puittaime, millest 32 on kodumaised.

Teksti koostas,
Olev Abner, dendroloog