Ajalugu

anija001

Lühike ülevaade Anija mõisa (saksa k. varem Hannijöggi, hiljem Annia) ajaloost.

Anija mõis on ümbruskonna üks vanimaid ja suuremaid eramõisaid. Esmateated mõisast oma praeguses asupaigas pärinevad 1482. aastast, mil see kuulus Hermen Soye’le (kaasaegses kõnepruugis Hermann von Zoegele). Samas ei tekkinud mõis oma praegusse kohta  – kunagise väikese ojakese allikalistele lätetele – aga sugugi  tühjalt kohalt. Juba 1355. aastal on ürikutes mainitud Pirsu mõisa ja veskit  (asusid arvatavasti praeguse Piibe maantee Soodla silla läheduses), mis läksid Johannes Slavesdorpilt rootsi päritolu rüütel Nicolaus Aboriansoni kätte. Kuna  1402. aastal läksid need alad (sh Anija) kõik Soye’de valdusse, võib Pirsu mõisat lugeda Anija mõisa eellaseks.

Miks kolisid Soye’d mõisasüdame  15. sajandil  kaks kilomeetrit lääne poole (veski jäi vanasse paika kuni 20. sajandi sajandini), me paraku ei tea. Teame aga, et Soye’d ehitasid oma uue valduskeskuse välja kivist kindluselamu ehk vasallilinnusena. Mõned selle müürid on tänini alles praeguse mõisahoone keldris, osa neist (koos haruldase hüpokaustahju jäänustega) tuli välja  aga 2012. aaasta sügisel kaevetööde käigus. Kuna Eestis on keskaegsete kivimõisate jäänuseid  teada suhteliselt vähe, on Anijal avastatu küllaltki haruldane. Oma nime sai Anija mõis väikeselt Hanijõelt, mis voolas mõisast edelas asuvast väikesest rabajärvest Jägala jõkke.

Soye’de (von Zoegede) kätte jäi mõis kuni 1671. aastani. Siis ostis mõisa Jacob Staël von Holstein, kes aga langes 1679 duellil. 1681 oli mõisa omanikuks Reinhold Johann vabahärra von Fersen. 17. sajandi lõpul oli mõis pandil  erinevate perekondade käes (Knorringid, Lantinghausenid jt).  Tollasel mõisamaade kaardil on kujutatud muuhulgas ka tollane peahoone. Selleks oli kahekorruseline esinduslik kiviehitis, mis mõningatel andmetel sai muuseas ka  1660. aastatel püstitatud Maardu mõisahoone eeskujuks. Arvatavasti oli see liigendatud hoone ümber ehitatud keskaegsest kivist mõisamajast ehk vasallilinnusest.

Põhjasõja järel tagastati mõis Staël von Holsteinide perekonnale. Tänini säilinud kahekorruseline hilisbarokne mõisahoone kerkis Anijale Matthias Georg Staël von Holsteini omandusajal, aastail 1796 – 1802. Kõrge kelpkatusega hoone peakorruseks on esimene korrus. Hoone fassaadi liigendavad pilastrid. Rikkalikud on kunstipärased stukktahvlid, mis kaunistavad nii fassaadi kui ka tagakülje kolme akna laiust keskrisaliiti. Hoonel oli ka detailirikas varaklassitsistlik välisuks, mis oli säilinud kuni 1930ndate aastate teise pooleni.

1840. aastal ostsid mõisa von Ungern-Sternbergid, kelle kätte jäi see enam kui pooleks sajandiks. Peale 1905. aasta rahutusi, mille käigus Anija mõis küll õnneks maha põletamata jäi, müüsid von Ungern-Sternbergid mõisa Marie von Wahlile (sünd. von Lieven), kellelt ta 1919. aastal ka riigistati. Mõisa peahoonet on 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi algul veidi ümber ehitatud – muudetud on fassaadil asuvate kapiteelide kuju, tagaküljele on lisatud historitsistlik veranda jms.

t2nap2ev-moisatrepil

1924- 1975, 1990- 2002 tegutses peahoones väikeste vaheaegadega algkool, samuti on seal paiknenud sovhoosi osakonnakeskus jt asutusi. Viimastel aastatel on hoonet ja mõisaparki mitmeti restaureeritud, sh on korrastatud osa pargi piirdemüüri.

Mõisa tänini säilinud kõrvalhoonetest on vaatamisväärseim kahekorruseline kaaristuga ait, mida ühendab peahoonega kaaravadega müür. Suur mõisahoone tagune vabakujundusega park sai oma praegused mõõtmed von Wahlide omandusajal 20. sajandi algul, mil ta tehti varasemaga võrreldes mitu korda suuremaks.

Tekst: Valdo Praust, www.mois.ee, mois[at]mois.ee